Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek.
Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek.
Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.
No comments:
Post a Comment