Südamlikku uue saabumist!

Kiire jõulueelne tegevusaruanne

Mõni aeg tagasi lubasin sellel aastal jõulutormlemise kõrvale jätta ja kõike ilusti planeerides endale rahulikud jõulud kinkida. Tunnen kohustust ka headele lugejatele kajastada, kuidas plaani täitmine on kulgenud:

1. Kõik jõulukingid ja kaardid on valmis 17.detsembriks.
Kõik jõulukaardid on valmis ja vaja veel ainult ümbrikusse pista. Jõulukingid on valmis 75% ulatuses aga mul on veel mõni päev ju aega. Plaaniväliselt on lisandunud ka mõned kingid lasteaeda ja kasvatajatele.

2. Piparkookide tegemist ei pea jätma 23.ndaks detsembriks vaid nendest võib rõõmu tunda juba esimese advendi saabudes.
Piparkoogitamine käib juba täie hooga. Esimesel korral eksperimenteerisin ühe uue taignaretseptiga aga seejärel läksin juba sujuvalt üle vanale-heale retseptile. Kui ma reedel segasin kokku tavapärasest 3 korda suuremat taigankogust (lootuses, et nüüd on kuni jõuluni mureta), siis ma ilmselgelt eksisin. Tänaseks on järele jäänud üks väike käputäis, mis õhtul ahju pistetakse. Kel vähegi võimalik, tehke piparkoogitaigen ise. Värskelt kokkusegatud sooja piparkoogitaigna lõhn on vastupandamatu - sooja siirupi, või ja vürtside eredead lõhnad, mis ei ole veel jõudnud seguneda. Ma istusin jupp aega nina taignakausi kohal enne kui raatsisin selle külmkappi panna. Õnneks saan ma sooja-taigna-lõhna sellel hooajal veel teha.

3. Päkapikuvarud soetan korraga ja terveks päkapikkude "jooksuajaks".
Seekord läks nii hästi, et ühed kohustulikud kommikotid jagati juba detsembri algul välja. Nii ma siis hiilisin kommikotti kiivalt varjates koju ning sellest jagub kenasti 72 ühikut päkapikumatrejali. Väike kelmus ju selle punkti juures mängus on aga eesmärk pühisteb abinõu :)

4. Jõuluõhtuks valmib maitsev ja eriline pidusöök
Menüü ei ole veel paigas. Mulgipuder ja kilupirukas saavad kindlasti olema aga muus osas on vaja veel plaani pidada.
5. ja 6.punkt ei leia hetkel kajastamist

Minu selle aasta jõulukaardid on umbes täpselt sellised nagu ülaloleval pildil. Hästi armas ja roheline idee, mille leidsin Etsyst EmeraldCityEmporium'i poekesest. Roheline nii materjalide poolest kui ka funktsiooni poolest - kui see ei riiva ilumeelt, siis saab kaardist sujuvalt kuusekaunistus. Kuuse tagumisel poolel on roosakas jõupaber kuhu head soovid kenasti kirja pandud. Keskel on tugevamast papist (a'la kingakarbid) kiht. Kasutusse läksid vanad nööbid, ainult mõned eriti erilised kuused said ehteks eriti erilised fimonööbid...

Põhjala neiud

Valgemast valgem.
Valminud täieliku pühendumusega. Otsast lõpuni käsitsi tehtud. Laima tehtud masinõmblused harutas ta lahti, sest mõni neist ei jooksnud ilusti lõime vahelt ja see ajas padja vormist välja. Oma silm on sirkel ja käsi ikka kuninganna.

Udupilveline sõlmekunst on tõeline eneseületus. Ebasümmeetrilise vaba-kunsti saavutamine nõuab oluliselt suuremat jõupingust kui sõdursirged pärlirivid.

Päris riiulil on põhjala neidised veelgi valgemad ja väiksema niidi-paela tooni erinevusega, kui butiigi riiulil. Ikkagi Põhjala must detsember aga õnneks on välja mõeldud fototöötlus, see veidi leevendab aga me ei virise, eks. Mõõdud on miniatuursed (nagu tavaliselt) - 6 x 10 cm, topsipadjal kõrgust ca 6 cm ja läbimõõt 7cm.

Hetkel tema absoluutselt lemmikuim tikkimisblogi - Contemporary Embroidery - on olnud nende neiude valmimisel rammusaks ideepangaks. Liiga ilus, et tõsi olla - ohtralt valget ja ohtralt nõelapiste-sümfooniaid. Jumalik.

Kellele meeldis, vaatab pildialbumist pikemalt (ja suuremalt).
Sellelgi korral säästab ta kalleid lugejaid pikkadest sõnavõttudest. Kas see on hea või halb uudis, otsustab igaüks ise.


Piparkoogihooaega nautlev
Polkovnik

Väärtused (pikem lugemine majandusteooria teemadel)

Helebeež linane laudlina 130 x 160 cm
Kaunistuseks servades ja keskel käsitsi tehtud väga kvaliteetne pruunides-beežides toonides tikand.
Lisainfo: kasutamata aga pikalt seisnud, sest murdejooned on koltunud. Lõpetamata tikandi fragment, niit ja nõel kaasas. Väga kvaliteetselt tehtud, isegi äärepalistus on käsitsi tehtud.
Hind: 15 krooni !!!

Ei ole nali. Reaalsus ühes Elva kaltsukas.

Ma ei julge mõeldagi, kui kaua seda iludust on tehtud. Ajakulu ja äärmiselt professionaalne töö teevad selle eseme minu jaoks kindlasti väärtuslikumaks kui 15 krooni. Lõpetamata fragement isegi lisab väärtuslikkust – minul on au teha ära need viimased pisted ning öelda: „Valmis!“. Tegelik meister seda kahjuks öelda ei saanudki. Kas sama elevil oleks ka kõik teised inimesed, kes seda lina näevad? Kindlasti mitte. Ma julgen arvata, et suurt osa inimestest jätab see suht külmaks.

Mõni aeg tagasi kirjutas Anu-Mall Naarits (kes viib 10.detsembril Häärberis läbi käsitööturunduse koolituse) oma turundusblogis sellest, kuidas on võimalik lasta kliendil ise määrata toote või teenuse hind vastavalt südametunnistusele. Ehk et hinnakiri sisuliselt puudub ja klient ise otsustab, kui väärtuslik tarbitud teenus või ostetud toode tema jaoks on. Nii pidavat päevakassa tulema suurem kui fikseeritud hinnakirja järgi, sest kliendil on piinlik vähe maksta. Kui seal kaltsukas ei oleks olnud laudlinal hinda küljes, ma oleksin olnud valmis maksma selle eest kordades rohkem.

Ma olen sellel teemal hästi palju mõelnud, sest mulle tohutult meeldib see mõte, et klient ise määrab hinna. Esiteks seetõttu, et nii kaob ära raha jäik ekvivalent. Me kõik ju teame, et 100 krooni võib olla suur raha aga ka väike raha. Kõik sõltub kontektsist. 100 krooni selle lina eest on ei ole palju aga paki Yugi-Oh kaartide eest küll (minu poeg arvab risti vastupidi). Samas kui ma lähen poodi lõnga ostma, siis on sada krooni ikka sada krooni sõltumata sellest, kas see on minu jaoks sel hetkel suur või väike raha. Ehk et jäik hinnasüsteem tambib maha muud väärtused ja toimima pääseb vaid number.

Teiseks on vaba-hinna-süsteem hea tagasiside. Kui tavaliselt me ei viitsi jätta teenindajale tagasisidet (heal juhul suuliselt veel aga kes siis viitsib väga kirjutada), siis hinna määramisega me anname teatud infot, kuidas me teenusega rahule jäime. Kui kassa on tühi, siis tuleb pakkujal peeglisse vaadata.

Olen Häärberis on mitmeid kordi analoogset vaba-hinna süsteemi katsetanud ja julgen väita, et asi polegi tegelikult nii lihtne. Oma pisikese peakesega mõtlesin välja sellise teooria, et vaba-hinna-süsteem on mõeldav juhul, kui tarbija on varem analoogset teenust tarbinud ja tal on mingi võrreldav taustsüsteem. Toon lihtsa näite: mul tuleb mõte osta endale lehm. Ma pole iial ühtegi lehma ostnud. Müüja on hea ja lahke ja jagab usaldusväärse näoga kõiksugu lehma kohta käivat infot. Ostuprotsess on igati perfektne. Mul tuleb endal määrata hind lähtuvalt sellest, kui väärtusliku ma leian selle lehma enda jaoks olevat. ?????
Pole aimugi.

Mul pole õrna aimugi, millised on toote valmimisega (lehma kasvatamisega) seotud kulud, mille hind peaks katma. Ma ei tea, milline on selles valdkonnas turuolukord. Ma olen sellel turul täiesti autsaider. Ma satun segadusse ja mind häirib mõte, et äkki ma teen oma pakutud hinnaga nii toredale lehmamüüjale liiga. Analoogset segadust olen märganud ka oma külaliste seas, kui olen kasutanud vaba-hinna-süsteemi.

Kas olete kuulnud käsitöökauge inimese nurinat, et miks see kindapaar nii palju maksab, mul vanaema teeb neid ju tasuta? Ta lihtsalt ei tea, kui palju tööd ja vaeva see näiliselt nii lihtne asi tegelikult nõuab.

Kõik senised Häärberi Helged Hetked olid vaba hinnaga ja päris paljud külalised on kohmetunud rahapurgi ääres. Mitmed on tulnud küsima, kui palju on vaja ikkagi jätta. Helgete Hetkede näol on tegemist isemoodi üritusega ja sellele on raske teada-tuntud analoogi kõrvale panna. Ja kindlasti ei kujuta külaline ette, kui palju on tehtud lisaks otsestele kuludele ka kaudseid kulusid, mida hind peaks katma. Kui klient ei oma seesugust teadmist, siis tekitab vaba-hinna-süsteem pigem kohmetust ja ebamugavust.

Vaadakem lapsi – nad on kõige rahulolevamad ja rõõmsamad siis, kui nende ümber toimib turvaline ja järjepidev süsteem. Iga päev samal ajal tuleb üles tõusta, siis süüa, siis lasteaeda minna jne jne. Üles tõusta on küll vastik aga üldises plaanis teeb kindel režiim ainult head. Kui nüüd öelda lapsele,et mõtle ise, millal sööd või magad, siis see tekitab pigem segadust. Nii vist on ka tarbimsiega, me oleme rahul, kui meil on teatud piirid ees ja me ise mõtlema ei pea, välja arvatud juhul, kui me teame väga hästi, millest käib jutt – see laudlina on väärt vähemalt 500 krooni.

p.s. laudlina on pildil just niisugune nagu ta poeski oli (kui välja jätta sügisese pimefoto võlud). Ei julge teda enne pesta, kui tikand lõpetatud, sest pesus võib mustrijoonis plehku panna.

p.p.s. jõuluplaan edeneb. Jõulukinkide tegemine on täies hoos ja kaartide saatmiseks on margid juba ostetud.

Raamat

Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine Polkovnik oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.

Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade albumis.

Päikeselisest päevast püütuna kirjutas

p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.

Päev, kus mõtlemise organi asemel haigutab vaakum

Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.

Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili


Polkovnik

Sügis Eestis

Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.

Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.

Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.

Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“

Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)



Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik

Pesulõksu-maalingud ja Polkovniku nõelalusikas

Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.

Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.

Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.

Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.

Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima.

Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:

Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.


Polkovnik

FFF kohtumine

Laimakülas toimunust...

Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.

Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.

Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.

Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.

Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.

Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.

Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik

Otsereportaaž Laimakülast

Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emotsioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.

Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: "Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...







Polkovnik

Vastupandamatu

Ta kondab mööda blogisid ja ei suuda enam oma näppe vagusi hoida. Kas butiik teeb uksed lahti? Ei, butiik on veel suvepuhkusel. Aga märk pannakse maha...

Ta tegi nupu, et näidata oma roosalembust.

Ja Te võite seda kasutada:
http://www.isetegija.net/mkportal/blog/images/27318Mullemeeldibroosa.jpg

Ojaa .... roosa ...



Teie
Polkovnik

Tantsupeo triloogia: minu pere lugu

Tänavuse tantsupeo teemaks oli MERI. Minul on merega oma seos – kallis kaasa on meremees. Täpsemini veel öeldes mereväelane. Tõenäoliselt ei olnud tantsupeo kaptenil, Ülo Luht’il, silme ees meie pere, kui ta pidu kokku pani aga kogemata kajastas see vägagi tõetruult just neid tundeid ja mõtteid, mis mind igapäevaselt puudutavad.

Algumeri
Eestimaa on kõige alus. Selle teadmise peale kasvavad kõik teised tunded ja kogemused. Rahvuslik uhkus on meie peres olemas. Igas mõttes. Mina olen paadunud estofiil. Eestimaa on ilus ja eesti inimesed on ilusad. See lihtsalt on nii. Tanel väljendab oma pühendumust maksimaalsel võimalikul moel – ta on valinud oma elukutseks kodumaa kaitsmise. Ma olen alati teadnud,et tema jaoks on esimesel kohal töö ja siis tuleb pere ja kõik ülejäänu. Muud moodi ei ole see sõjaväelase puhul võimalik. Ilus on maa mida armastan.

Meremehehakatiste tants
Peres sirgub kaks poega ja pisitütar. Pojad on isa käe all varakult selgeks saanud, mis asi on allveerobot ja mis tööd teeb miinijahtija. Lemmikfilm on "Tuulepealne Maa" ning seda vaadatakse ainult sõjastseenide kaupa. Kõik ilus ja lembeline jäetakse vahele. Praegusel hetkel ei tunnistata mingit muud ametit kui mereväelane. Õige mees töötab ikka laeva peal (kuigi, jah on hetki, kus ka maaväelaste luurepolk tundub ahvatlev, sest siis saab mööda metsa roomata).

Tulge, lähme Tantsupeole!
Tantsupeol osalemine oli minu suur unistus. Kõige selgemini sai see välja öeldud siis, kui me Taneliga esimest korda koos käisime pidu vaatamas, aastal 1999. Ma tundsin nii suurt kadedust, et tema on käinud tantsupeol tantsimas ja mina mitte. Otsustasin, et mina tahan ka kunagi tantsupeol tanstida. 10 aastat ootamist aga ära tegin!

Mis seal meile tehtanekse
Septembri algul läks mees merele ja tuli sealt tagasi alles veebruari lõpus. Osa sellest ajast oli ta Inglismaal, kui sääti korda Eesti Mereväe kolmandat miinijahtijat „Ugandi“. Loeti üle kruvisid ja rihiti relvi. Laev tehti korda, et saaks alustada esimest meresõitu Eesti lipu all kodusadama poole.

Usalda

Usaldus on pere alus. Mina tean, et mees tuleb alati merelt koju ja tema teab, et mina olen teda alati kodus koos lastega ootamas. Iga lahkumine on raske ent usaldus ja teadmine, et kuskil kaugel on keegi, annab rahu. Ukuaru valss suudab seda tunnet imehästi edasi anda. Just nii ongi – kurblik-rõõmus viisike. Armastus.

Mere tujud
Nendest ei tea mina vist midagi. Olen näinud imelisi fotovaateid säravsillerdavast merest väljahüppavate delfiiniparvedega aga ka süngelt halle pilte kaptenisillani ulatuvatest lainetevahust. Meremees ei räägi palju mis värk selle merega on. Ja nii ongi parem, sest ilus meri tundub liiga ilus, et tõsi olla ja karm meri liiga karm, et ette kujutada.

Viire takka.

Neid mõtteid ei taha mõelda aga mõnikord peab. Peab endale aru andma, et me ei saa iial teada, mida homne päev toob. Minu siiras toetus naistele, kes tunnevad selles tantsus liiga selgelt oma lugu.

Tuulevaiksel ööl
24.veebruaril oli viimane kojujõudmine. Puhus külm põhjatuul. Hall laev sõidab vaikselt sadama poole. Silmadega otsid oma musta täpikest reelingu ääres. Iga hetkega muutub täpp suuremaks ja süda põksub kiiremini. Lõpuks ometi!

Tuljak
Pulmatants. Seda tanstu peab oma kaaslasega tanstima, muidu pole ikka nagu päris see õige tunne. Järgmine suur unistus – tantsupeole oma mehega. Kas ootama peab kuni pensionipõli käes ja mered on kõik läbi seilatud või võib see juhtuda ka varem?

Tantsimiseni!

Tantsupeo triloogia: Lee

Tantsupeo proovid algasid hipodroomil. Nagu tavaks on saanud, siis tantsuansambel „Lee" B-segarühm ei hiilga just usinusega. Kui vähegi võimalik, tuleb kõik asjad jätta viimasele minutile või natuke peale seda. Rääkimata tallinlaste raskustest õigeks ajaks proovidesse jõuda. On ju kange kiusatus piiluda korraks virtuaalpostkasti ja kasvõi natukenegi tööasju teha. Justkui oleks tallinlased asendamatumad kui mujalt kohale sõitnud tantsurahvas. Ütleme nii, et vahepeal oli tuju juba päris hapu, sest peol osalemise võimalus lõi hetkeks kõikuma. Jõuetu raev valdas mind neil hetkedel. Sa näed, kui kergekäeliselt ollakse valmis laskma käest võimalust saada osa üheshingamisest ja sind kistaske tahtmatult sellega kaasa.
Mõni päev hiljem, peale viimast tantsupeo etendust ilmuvad noormehed välja lillekimpudega oma partneritele. Ilus ja lihtne žest mis pani oma siira emotsionaalsusega imeilusa punkti peole. Just see ongi „Lee“. Tunnetest ja emotsioonidest tulvil.
Olen veendunud, et Lee’s jäävad pidama ainult Head Inimesed. Südamlikkus ja hoolivus. Ligimese märkamine. Seljad tugevalt vastakuti. Trenn ei ole lihtsalt trenn, kus nähakse kurja vaeva. Pigem lõbusamaiguline kokkusaamise koht, mida võetakse alati mõnusa huumoriga. Rangus ja distsipliin on võõrsõnad, seda juba põhjusel, et trennis hoiavad meie lapsed endid ise. Pidev laveerimine tanstusammude ja kombinatsioonide ning kilkavate jõnglaste vahel.
Kuigi lihtsam (vähemalt treenerile) oleks ehk lakooniliselt mööda nööri käia ja teha tõsist asja, on lõppkokkuvõttes siiski Lee-moodi tehes tulemus hoopis elulisem. Lee tantsud ei ole kuivad. Neis on neid samu laste kilkeid ja ka nuttu, üksteise tögamist ja x-treami päevi, luumurde ja šokolaadi, isegi mõlkis autosid. Värelev eluleek. Maido Saar on pannud alguse millelegi hoopis suuremale, kui esmapilgul hoomata oskaks.
Minu mees käis 12 aastat Lee’s tantsimas. Alustas päris pisikesena ning sai piisavalt suure annuse Lee-tinktuuri (ja tundub, et see oli ikka korraliku piirituse baasil tehtud tinktuur). Olen kuulnud sellest ajast legende. Ta räägib sündmustest ja juhtumistest laagrites-reisidel-pidudel ning need juhtumised on kahtlemata väga põnevad aga Lee fenomen siiski sõnadesse ei jõua. Seda ongi raske sõnadesse panna. Lee-tinktuuri on tore mekkida ja selle maitsenüansse mõistavad ainult need, kes seda on proovida saanud.

Tantsupeo triloogia: tunded

Foto: Urmo

Tantsupidu on selleks korraks läbi. Minu suur unistus on täitunud. Tundub kohustuslik kirja panna värsked emotsioonid ja muljed, et oleks mida pärast meetutada veel ja veel ja veel...
Ridamisi mõttekilde (nii seotud kui seosetuid) suvise kõrre otsas kolmes järjestikuses postituses. Selline ma olen.

Puhkuselinn Tallinn.Tagantjärele vaadates, kui emotsioonidest on säilinud konsentreeritum osa, võib öelda, et hoolimata üldisest positiivsest foonist on peonädal üks paras katsumus. Proovile pannakse tantsurühma vaim ja igaühe personaalne kannatlikkus. Oli rõõmu, ülevust, ärevust, mõistmatust, pettumust, vennastumist, seiklusi, kurbust, väsimust, naeru, armastust. Kõike oli. Igas hetkes sees olles ei adunud tohutut emotsionaalset pinget, mis kõiki tundeid kordistas, ent nüüd, järele vaadates, saab siiski öelda, et hoolimata geograafiliselt mitte-nii-väga-puhkuseks sobivast paigast, oli elu neil päevil Tallinnas justkui teisel planeedil. Isegi mobiiltelefon andis neiks päeviks otsad. Olin keset tohutut rahvamassi vägagi omas privaatses maailmas. Ilma argimuredeta. Suured tänud kallile kaasale, et ta seda luksust mulle võimaldas. Tantsupidu oli tõestus sellest, et ka Tallinnas saab argipäevast puhata ja mullist välja rabeleda.

Tulemine. Teisipäeva hommikul pealinna minek/tulek oli imeline, isegi romantiline vist. Rongiga. Suvises varahommikus laius raudteeservades lõputu õitemeri. Külluses putkeõievahtu, karikakrad, kibuvitsad, kollased kukeharjad liiprite vahel, tõrvalilled, moonid. Raudteeäärsetes hoovides kohevad pojengipadjad. Ma olin kleepunud vastu vaguniakent ja kohati isegi tundus, et pressin end sellest läbi. Nii väga tahtsin lihtsat kenadust lähemalt katsuda. Kui teeks õige järgmisel suvel lillematka... ??? Võtaks juuli alguse plaani minna Eestimaa aasadele mitmeks päevaks lilli imetlema. Minu arvates päris ahvatlev mõte! Kes kampa lööks?

Pidu ja trenn. Kui mõneks trennitunniks nädalas suudame me kõik end kokku võtta ja pigem oma paremaid külgi näidata, siis päevade kaupa ninapidi harjutusväljakul koos olles on inimesed vahetumad. Ma ei ütle, et see alati omab positiivset alatooni. Aga see on ausam pilt. See on teine pilt kui trennis. Plats on täis inimesi oma perfektsuses ja ebaperfektsuses. Seda on huvitav kogeda ja vaadata. Isegi ennast on huvitav kõrvalt jälgida (niivõrd kuivõrd see üldse võimalik on).

Omad (Foto: Mihkel). Tantsupeol ei ole keegi võõras. Isegi, kui Sa ta nime ei tea, on ta siiski oma inimene. Proovipäevade jooksul kujuneb igaühel teatud ajahetkes välja oma kindel koht platsil ning sageli on see määratletud läbi naabertantsijate. Kõik on omavahel seotud. Kui keegi eksib võib kogu väljaku joonis untsu minna. Ühisvastutus. Ühiselt millegi suurema nimel ponnistamine.
Aga mis sunnib seitset ja poolt tuhandet inimest kuulekalt alluma kõlaritest kostvatele käsklustele. Sageli ju ei näegi, kes on selle hääle taga aga siiski sa kuuletud. Miks ometi? Kui keegi tänaval hüüab, et astu üks märgivahe Kellatorni suunas, siis mida sa teed? Küllap kõnnid rahumeeli edasi. Aga Tantsupeol Sa ei kõnni suvaliselt edasi vaid lähed ühe märgivahe Kellatorni suunas ning jääd kannatlikult ootama järgmist juhtnööri, mis võib saabuda alles tunni pärast. Päike kõrvetab lagipähe ja käimas on võistlus Päikesetriip 2009.
Päikesepõletuse rapport: õlad, nina, otsaesine, põsed, sääremarjad, käsivarred. Õnneks olid tennised jalas, muidu oleks vist suutnud ka varbavahed ära põletada.

Uued sõbrad ja tuttavad. Nagu räägitud, siis vaikimisi on uuteks tuttavateks kõik need, kelle järgi sa oma kindlat kohta määratled. Näiteks oli Killadi-Kõlladi mahajooksul üks paar, kes koondus vastaspoolt väljaku kesktriibule ja alati meie kõrvale. Ma nägin seda paari täpselt 5 korda aga naisterahva naerune nägu on selgelt mälus ning platsil tõi rahuliku tunde, et olen õigel ajal õiges kohas, sest tema on ju ka.
Meie rühmal vedas - me saime uusi sõpru ka oma ridadesse. Siinkohal minu graatsiline kniks Ivarile ja Hannelale, kes aitasid meil ilusti 8 paari kokku saada ja kellele peo lõpuks juba kaks e-d otsaette hakkas ilmuma. Õiged inimesed leiavad oma õige koha üles. Mitte midagi ei ole juhuslikku, igal asjal on oma põhjus.

Miljon miksi. Miks meie inimestele on vaja tanstu- ja laulupidu? Miks oleme klammerdunud nii tugevalt oma esivanemate (tõenäoliselt) uitmõttesse panna väheke suurem ports inimesi ühel ajal laulma ja tantsima nii, et seda kena ka vaadata-kuulata oleks? Miks me tahame ikka ja jälle sisuliselt sama üritust teha ja me ei näi sellest tüdinevat? Miks Rock Summer välja suri aga laulupidu jäi kestma? Miks kuulevad minu lapsed nagu ka mina omal ajal sama, igal õhtul enne kella üheksat kostvat Vikerraadio unejutu-laulukest aga samas ei tea nad midagi Viisi Ubinast? Ma julgen arvata, et sellega on seotud mingid füüsilised või keemilised reaktsioonid kas meis või meie ümber. Laulupidu ja unejutt on nagu loodusnähtused, mille toimumise algpõhjus jääb alatiseks saladuseks. Nad lihtsalt on ja keegi ei vaidlusta nende eksistentsi samas oleks ju nii lihtne nende toimumist takistada – lihtsalt ühest päevast ei panda raadiomajas unejutu plaati mängima. Ent ikkagi mitte keegi ei julge ja ei taha seda füüsiliselt lihtsat käeliigutust teha. Miks?

Me oleme veidrikud. Ma ei suuda lõpuni mõista ja selgitada, miks tänapäeva individualistlikud inimesed tulevad vabatahtlikult kokku, et süüa iga päev ühte ja sedasama suppi (mille saamiseks peab enne tohutus järjekorras seisma), lasta UV-kiirtel kärsatada kõike, mis jääb alusnahast väljapoole, alluda vastuvaidlematult suvalise vennikese korraldustele saamata seejuures materjaalset kasu? Ja olla selle kõige juures südamepõhjani õnnelik ning tunda suurt tühjust ja nukrust, kui see kõik läbi on. Ma tean, miks mina seda teen aga kas tõesti on kogu Eestimaa täis samasuguseid veidrikke? Ehk on see siiki mingi rahvuslik eripära nagu kartulikoore-karva juuksed ja vabalt hääldatav „õ“.

Tantsupidusid vaadanud olen palju rohkem, kui nendel osalenud (kuigi minu arvates on ka iga pealtvaataja tantsu-ja laulupeo osaline, kes aitab moodustada tervikut). Tantsupidu pealtvaatajana on huvitav ning ma ei saa öelda, et tantsijana oleks pidu väga palju kihvtim olnud. Need on kaks erinevat kogemust ja need on võrreldamatud. Pealtvaatajana tekib emotsionaalne laeng kontsentreeritult lühikese ajaperioodi jooksul, mil vaatad etendust. Hingeliigutuse amplituud on suurem ja vaimustus vägevam. Samuti on hoomatavam ürituse mastaapsus. Tantsijana ei taju (sest oma kuninga-silm seda ju ei näe), mida tähendab terve Kalevi staadioni täis inimesi tantsimas ühte ja sama tantsu. Aga jooniserivis ühine pingutus ja lainetuse taktide lugemine annab tunde, te ollakse koos õige asja eest väljas. Koostegemise tunne.

Kui tavaliselt loetakse efektiivseks meeskonnaks 12 inimest, siis tanstupidu tõestab, et efektiivne on ka seitsme ja pooletuhandene meeskond. Massides tekib sünergia, väljakutse ja tõestus kvantitatiivsele ja samas ka kvalitatiivsele võimekusele. Tahes-tahmata meenutab see ameerika rahva ja vene rahva tava teha kõike kõige rohkem, kõige suuremalt, kõige paremini jne. Me oleme laulu-ja tantsupeo näol leidnud oma niši, kus oleme maailma kõige suuremad ja paremad. Mis siis, et väga paljud ei teagi, et kuskil maanurgas on eestlased, kes oskvad kõige paremini korraldata suuri ühislaulmisi ja tantsimisi. Nagu ei tea maailm ka seda, et kuskil on keegi Andrus Veerpalu, kes sõidab maailma parimat klassikastiili suuskadel. Nagu meie ei tea Etioopa vägevatest meestest ja naistest.

Iga inimene on eriline, iga rahvus on eriline, iga maa on eriline. Mitte keegi teine ei tunne ega armasta meie maad ja meie Andrus Veerpalu. Me peame ikka ise seda tegema. Võib-olla sellepärast ei saagi me loobuda laulupeo traditsioonist, sest kes ja mille eest siis veel tunnustaks ja kiidaks meid. Teistes asjades me oleme ka head aga mitte ehk maailma parimad. Kas äkki ka rahvus (kui sama kultuuri kandvate indiviidide kogum) allub Maslow vajaduste hierarhiale? On see meie tunnustuse vajadus, mida me ise usinalt rahuldame?

Saun, sool ja šokolaad

Ma olen sõnatu!
Milline rõõm on elada maailmas, kus on nii palju ilusaid emotsioone ja leidub inimesi, kes taipavad need üles noppida. Täna olin mina üks nendest inimestest. Õnnelik väljavalitu.

Hommik möödus koos metsmaasikana mõjuva inimesega Pärnu turul lilletaimi ostes. Raudürt, kirikakrad, lõvilõuad, rukililled.... Spontaanne siiraste südamete jututund raudteejaamas teepervel istudes. Need on märksõnad minu enese jaoks, et kurvematel hetkedel mälestused üles soojendada.

Teiega ma tahan jagada suurepärast elamust padjaklubist, mille teemaks oli "Saun, sool ja šokolaad". Täna oli õhtu, kus kõik klappis ja kõik oli paigas. Vaatamata oma noorele eale, on Rohelise Luksuse Häärberi Padjaklubi maha saanud väga tugeva märgi. Märgi sellest, mis on see paljuräägitud kvaliteetaeg. Tänased klubitajad saavad lisada õhtu üheks kvaliteetaja stiilinäiteks.
Külas oli Aivo. Aivo on tubli inimene, kes aitab Pärnu magusasõpradel langeda tõelisse šokohooliasse. Ta on Piccadilly trühvlite (ja ka teiste maiuste) Meister. Ta tuli oma päikeselise tuju (muide, muus olekus ma pole teda näinudki), pliidi, pottide ja suure musta salapärase kastiga ning tegi meiega koos šokolaaditrühvleid. Kohe päris algusest lõpuni. Ma ei hakka siin kirjeldama selle protsessi üksikasju. Hea lugeja võib ise ette kujutada kuut naisterahvast, kel silmad põlevad peas ja nad on lihtalt nii imalalt võlutud suurest kausitäiest sulašokolaadist. Ilma igasuguse vastuhakuta Meistrile, segab üks neist kärmelt koort ja teine kaalub algkomponente. Ma mõtlesin enne üritust, et ma olen kainelt kaalutlev naisterahvas ja ei lange sellesse vaimuvaesesse lõksu - juba kulunud klišee naistest ja nende šokolaadilembusest. Aga Naine, nõrkus on Su nimi! Ma pean tunnistama, et ma ei suutnud siiski vastu panna ahvatlusele muutuda sama laialivalguvaks nagu seesama ülistatud šokolaad veevanni peal. Juba salongist välja hiiliv soe šokolaadilõhn võttis jalad nõrgaks ja sammu kõikuma. Kui veel kõige selle juures saab vabalt improviseerida a'la, et mis juhtub siis, kui kommi sisse hakkida otse peenralt võetud piparmündi oks, no mis sa hing veel tahta oskad...

Ajal oli täna kiire. Oli vist kuhugi hiljaks jäämas... Hoolimata sellest, et püüdsime vahepeal olla ka asjalikud ja lahendasime kalvadosi mekkides saladuse, miks Remarque kirjutas just SELLISEID raamatuid (katsu sa ise kalvadosi juues midagi rõõmsat kirjutada), möödusid kaks magusat tundi märkamatult. Saun ja kaks kandikutäit šokolaadikomme ootasid.

Tasakaalustamaks ülielusuurust magusadoosi ootas saunalaval soolavakk. Meresool oma lihtsuses - valge ja täiesti ilmetu. See ilmetu kraam teeb nahal imesid. Naised soolasid end sisse ja said peagi aru, et mitte ainult šokolaad pole see, mis teeb elu ilusaks. Peotäis meresoola kintsu peale nühituna võib mõjuda sama elamusrikkalt. Nahk jääb siidine ja pehme. Ja et küll küllale liiga ei tee, siis näkku määrisime Joiki šokolaadimaski (kotike kakaomoodi pulbrit, mis tuli piimaga ära segada). Nii me siis istusime oma koopainimese-nägudega ja irvitasime. Nii mõnigi pidi tunnistama, et pruun jume ei harmoneeru väga hästi tema üldise kamara gammaga. Kui ehk mingid odad kätte võtta ja liivaväljade vahele savionni loitsuma minna, siis ehk mõjuks usutavalt. Ei tea, kas tasubki edaspidi päevitamisega vaeva näha, sest pruun jume võib mõjuda päris koomiliselt...

Programmist ei puudunud ka kümblus jões. Paari viimase leitsakpäevaga on vesi parajalt soojaks köetud nii, et isegi minusugune argpüks nautis hilisõhtust suplust täie mõnuga. Ei kiirustanudki välja, viskasin end hoopis veele selili ja kuulasin kuidas kägu kukkus.
I M E L I N E.

Praegu on jõgi kaetud õietolmuga. Võib-olla mõjub ka see nahale kuidagi toniseerivalt aga me ei katsetuanud vaid hoopis seebitamise endid piparmündi-šokolaadiseebiga. Nii on ilusam magama minna. Nuusid oma käsivarsi ja naudid õhtut edasi oma isiklikus voodis, puhaste linade vahel.

Käteosavus

Piparmünt on delegeeritud šokolaadi juurde

Piparmünt saab šokolaadi omaks

Sisu loeb

Sulašokolaad

Näomask

Enne kirjutama hakkamist käisin kastekannuga tiiru ümber maja ja kastsin lilled ära. Nüüd sajab väljas laia vihma...

p.s. nii ilus on olla, et panin kirjutamise ajaks isegi pärlid kaela

p.p.s. laupäeval on aknapesutalgud