Mis värk nende inglitega õieti on?

Kommertspühade siginas-sagenis sageli ju ei mõtle, et mis ja milleks ja kust. Lokkab muretu pinnapealsus. Aga mõnikord võiks ka proovida mõelda. IT Advendiingliprojekt pani teda inglite teemal sutsu pikemalt mõtteid heietama ('heietama' väga käsitöösõbralik sõna). Kui nüüd päris aus olla, siis ei oma ta selget isiklikku arvamust inglite kohta tänini. Esimene seos, mis sõnaga 'ingel' tekib, on valge ja tiibadega ja see on ka kõik, eriti praegusel jõuluajal, kui inglivärki hästi palju.

Religioonist tulenevalt on ingel sõnumitooja ja inimeste kaitsja. Aga mis meil sest enam. Tundub, et enamasti on kadunud seos algse tähendusega ning valgeid blondilokilisi ka tiibadega poisse või tüdrukuid pressitakse odavasse Hiina plastmassi ning trükitakse aluspükstele. On ingel siis tiibadega poolinimene ehk lind-inimene? Nagu kentaur või näkineid? Miks on saanud ühest piibli tegelaskujust märk, mis on kandunud vabalt ka uskmatute hulka, samas teised tegelased pole saanud nautida pooltki nii suurt populaarsust. Kas ingel on nagu päkapikud ja Coca-cola punase kuuega vana, kellest on saanud pühade võrdkuju? Päkkapikkudest ja jõuluvanast veel saab aru, sest tänapäevases kommerts-ühiskonnas „võidab see kellel on surres kõige rohkem asju“ ja päkapikud-jõuluvanad aitavad sellele eesmärgile edukalt kaasa. Aga inglid? Mis on inglite fenomen?

Ta pole absoluutselt pädev ei folklooris ega religioonis aga nii pisukest ikka teab, et jõulupühad tähistavad Jumala poja sündi ja kuna jõulud langevad kokku talvise pööripäevaga, siis tähistatakse ka valguse võitu pimeduse üle. Mida meie ka teame valguse võidust või pimedusest, kui lamp laes kogu aeg põleb ja linnatänavatel ei lähe pimedaks ka kõige sombusemate novembriilmadega. Mida enamus meist nende pikkade pühadega tähistab? Tähistab võimalust töölt vabaks saada ja kodus olla? Kas see tõesti on võimalik vaid üks kord aastas? Miks neid ei nimetata siis perepühadeks või kodupühadeks?
Mis pühad need on? Ja kes need inglid siis ikkagi on?

Heakene küll, ta proovib tähenduse kaudu asjani jõuda. Ingel kui sõnumitooja... ta saab oma sõnumid valdvalt interneti, telefoni, teleka, raadio, ajalehtede kaudu, inimestega suheldes, kes on saanud sõnumid interneti, telefoni....
Sõnumitooja peaks justkui olema mingi masin või isik, sest sõnalõpus olev –ja viitab tegijale. Postiljon on sõnumitooja. Sõnumeid aitab kohale toimetada ka telefon. Mõtle kuidas pidi tahad aga inglini kuidagi ei jõua.
Vaat kui kaugele me oleme oma eluga tiirelnud. Mõistus hästi ei võtagi enam, mis on tegelik põhjus, miks tähistatakse kulukaid jõule. Jaanipäeval on selgem tähendus.

Meenub lugu, kuidas naine praadi küpsetades lihatüki alati pooleks lõikab. Mees küsib, et miks sa nii teed. „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Mees va loogilise ja kaine mõistusega olend ei jäta jonni ja helistab ämmale, et uurida, milles peitub see iva, et pooleks lõigatud praad on parem. Vastuseks seesama lugulaul: „Minu ema on alati nii teinud ja alati on hea praad“. Õnneks on vanaema ka veel elus ja saab temalt küsida.
„Mina ei tea, miks minu tütar ja tütretütar lihatüki pooleks lõikavad aga mul oli vanasti lihtsalt pann väike“....


Nagu öeldud, ei oma sõna ’ingel’ tema jaoks väga sügavat tähendust ja seega oli paras pähkel, kuidas seda teemat koostegemise projektis käsitöösse panna? Hoopis selgem oleks teema ’Kodu’ või ’Talv’ või ’Kass’.

Isetegemise ingliteema jätkub järgmisel korral, seniks märk koostegemisse maha järgmiste töödega:

Kirjutas
Polkovnik