Metsvaarikad

Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.

Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.

Reegel toimib kõigi marjadega.