Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...
Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:
Unistamine
Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.
No comments:
Post a Comment