Üks hetk

Üks hetk ühes päevas eelmisel nädalal.

Sõitsin mööda väikest Kagu-Eesti looklevat teed. Üksi sellel teel. Päike paistis, ilm oli selge aga mitte veel täielikult kevadsoe. Põllud ja mäenõlvad aurasid päikese käes. Valged väänlevad uduvined kasvasid hoogsalt maa seest välja. Maagiline. Tundus, et peaksin auto seisma jätta, et mitte seda loomise protsessi häirida (kuid siiski ei jätnud). Niivõrd aukartusäratav oli see kõik. Sisetunde ajel võtsin hoo maha ja palusin mõttes vabandust, et seesugust idülli mootorimüraga lõhun.

Üks hetk ühes päevas sellel nädalal.

Jalutsin hommikul koeraga metsas. Karge oli. Öösel oli sadanud lund ning pori-hall ei paistnud välja. Härmatisekristallid helklesid rohukõrtel ja väikestel kuusepoegadel. Metsa all oli veel talvest jäänud lumevaalusid. Teerada pööras puude tagant paistva päikese poole ja hetkega sillerdas metsaalune vikerkaare värvides. Härmatisehelvestest ja lumekritsallidest oli saanud miljonid pisikese prismad, mis muukisid hommikuvalguse lahti erksateks toonideks. Lumi ei sädelenud hõbedaselt vaid kõige kirkamates värvides. Olin sattunud lume ja päikesega harmoonilisse süsteemi nii, et füüsika tunnis õpitu sai ühtäkki  ilmsiks. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin, kuis' on see võimalik.

Üks hetk tänases päevas.

Täna oli see pikalt oodatud päev, kus jalgrattad aeti aida alt õue (tegelikult lapsed tegid seda oma kärsitusest juba mõni päev varem). Lõpuks ometi on piisavalt soe ja teed kuivad ning sõit võib alata. Vanemat poega kooli saates peatusin ja püüdsin kinni päikeselise hommiku Rõuge kohal (ülemine pilt) - kõik oli kullaloori embuses. Sel korral oli fotokas kaasas.



Kas on see kevadine valguselisa või on asi käimasolevas rahulikult-võtmise-perioodis aga nii palju on näha. Need kolm on vaid valitud palad... viimase aja best of. Väikesed imelised momendid mida saab märkamata jätta aga saab ka mõnuga endast läbi lasta ja ihurakkudega tunda. Üks Tark Mees ütles: "Vaata maailma südamega ja tunne seda."

Sinililled õitsevad.