Lavendlite lapsendamine



Foto: Kaili Kupits, 2009

Lavendel on tore taim, lõhnab tirriteerivalt mõrkjasvaiguselt ja näeb suurtes puhmastes kena välja. Lavendlil on kujunenud romantikute lille imago ning kuna kerge romantikavine katab viimase aja moevoolusid, siis on ka lavendel aiataimena üksjagu populaarne. Nii vähemalt mulle tundub. Esimest korda proovisin lavendlit aias kasvatada 4-5 aastat tagasi oma Pärnu kodus. Nagu pildilt näha, siis kasvas kenasti ja pidas ka talved vastu.
Uues kodus selget aiakujunduse nägemust veel pole ning seega pole teinud suuri ponnistusi iluaianduse osas. Ka eelmised omanikud on suhtunud lillepeenardesse ja ilupuudesse leigelt ning kinnisvaratehinguga ei tulnud kaasa iluaiapidamise moraalset kohustust. Selle asemel saime hoopis murutraktori... Esialgu oli see muidugi üllatav, et kõik maamajad polegi mattunud pojengipuhmastesse ja priimulapeenardesse. Hetkeks tekkis tunne, et kohe tuleb hakata 'viga' parandama. Õnneks polnud esimesel suvel selleks aega ja me niiehknii otsustasime esimese aasta uues kodus lihtsalt niisama olla ja paika tunnetada. Nüüd ongi asjadele tekkinud teine pilk. Ma pole üldse enam kindel kas ja kui palju tahaksin aias püüda matkida looduse loodut, sest ilma peenralilledetagi on loodus maja ümber tohutult ilus ja mitmekesine. Üllatusi jagub igaks päevaks - kas poetab siis kauaoodatud sinilill oma nina majaservas mullast välja või kohtad kuuse all väärikaid ööviiuleid ja sauna taga laiub pesueht metsmaasika lõhnaga lilleaas. Rääkimata mustikatest ja pohladest, mis ka õuele trügivad. Mida mina, pisike inimene, oskan suure looduse täiuslikkusele lisada.

Kuid siiski ei lubanud mu süda pealt vaadata, kuidas täditütrel üleeelmise aasta lilletaimede müügist järele jäänud rääbakamad lavendlitaimed juba teist talve aianurgas visalt oma saatusele vastu punnivad. Otsustasin nad lapsendada.

Segasin kokku aiamulda, turvast, tuhka ja liiva, et muld oleks kerge, lubjarikas ent mitte siiski liiga lahja. Puhastasin taimed samblast ja umbrohust, lõikasin ära külmast kannatada saanud oksad ning istutasin kastidesse. Kuna sobivat peenart pole, siis ongi hea taimi kastidega tõsta tuulevaiksesse ja päikesepaistelisse kohta kosuma. Mõned taimed on väga kabedad ja mõnede puhul tuleb lihtsalt uskuda, et ka nemad kasvavad suureks. Ja kui see nii peaks minema (et nad suureks kasvavad), siis tuleb välja mõelda, mis neist edasi saab. 

Mida siis ikkagi teha? Kas tagumik uppis peenraid rohida või lasta liblikal varba otsas maanduda? Kas nautida üksnes kodumaist karikakra ilu või ihaleda kaugeid maid ning tuua karulaande mõrkjasvaigust tirriteerivat lõunamaalõhna? Lubada spontaanne loodus ukseni või püüda seda korrastada ja oma soovidele allutada?
Tõde on seal kuskil vahepeal.