Raamatuparandus

"Leiutajateküla Lotte" raamatut on hoolsalt loetud ja üksjagu räsida on see saanud ka. Liigagi räsida. Piinlik lausa tunnistada. Vähemalt aasta olen tema katkise kaane eksistentsi riiulis kiivalt kaitsnud lausega: "Ma parandan selle kohe ära". Seesuguseid kohe-parandamise-asju on võmalik leida meie kodus igal sammul. Alustades mehe edevatest töötunkedest lõpetades kõiksuguste pisividinatega. Ma kohe parandan. Õnneks on "kohe" väga subjektiivne mõiste, kuulub samasse kategooriasse kui "esimesel võimalusel". Kohe võib venida väga pikaks, kui irvakil embleemiäärtega tunked sahtlisse ära panna või katkise servaga karbil terve pool ette keerata. Häda ainult selles, et lendu lastud lubaduse vari jääb kuklasse kummitama ning iga kord kui sahtlit paotad või karbi tervet serva näed, meenub, et seal kuskil on üks tegemata töö. Piinav kratsimine teadvuses, mis aeg-ajalt esile kerkib.

Minu suureks rõõmuks on üks seesugune lubadus nüüd täidetud ja raamatu kaaned said tõesti ära parandatud. Poiste toa triibu-täpilised tapeedijäägid ja riba jämedakoelisest puuvillasest luitunud köögikardinast sobisid selleks väga hästi.

Kaanekujunduse on teinud noor tõusev täht illustraatorite taevas. Marmelaad, värise! Linda-preili on juba päris pisikesest saati tohutult armastanud joonistamist. Pliiatseid ja pabereid kulub tal palju ning tootlikkus on suur. Avatud on palju (kodu)näitusi. Ka praegu ehib esikut ülevaatenäitus viimase loomeperioodi parematest töödest, rääkimata püsiekspositsioonist tema enda toas. Asi siis sellisel suurel andel üks kaanekujundus teha! Uuris hoolikalt herr Ernitsa loodud tegelasi ja arvas, et Lotte perekond on tegelikult just selline nagu juuresolevalt pildilt näha.

Aga see, kuidas raamat nii katki saab minna, on täiesti omaette teema ....