Keetsin moosi. Õunamoosimoodi moosi. Klassikalisi moose ma eriti keeta ei viitsi (v.a. vaarikamoos), neid on lihtsam poest osta aga viguriga moose teen suurima rõõmuga. See on põnev ja selliseid moose naljalt mujalt ei saa ehk siis täiesti praktiline vajadus.
Moos purki (täpsustan: moos õigesse, moosi loomusega kõige paremini sobivasse purki) ja sildid peale.
Kõik oli kaunis kuni hetkeni, kui ma ei leidnud lemmikpastakat, et kirjutada hoogsa käekirjaga purgisildile 'Õun ja kaneel, aniis ja karamell'. 1,5 tundi paanikat, sest hoogne käekiri saab kõige parem just selle pastakaga. 1,5 tundi (!) otsimist. Tulemuseta.
Pettumus, sest täiuslikust moosipurgist jäi puudu ainult must tindipastakakiri.
Tagantjärele mõeldes olen ma tänulik pastakale, et ta ära kadus. See (1,5 tundi otsimist selle asemel, et võtta mingi muu pastakas) pani juurdlema. Moosi keetmine ei ole ainult kuuma olluse podisemine kastrulis. Minu jaoks hakkab moositegemine ideest ja lõppeb purgisildi kleepimisega või isegi jõulukingiks muundumisega. Protsess, mida ma naudin kogu ulatuses. Tänu sellele, et protsessis ilmnes tõrge märkasin, et just niimoodi loongi ma OMA HETKI. Pisikesi armsaid ja teistele ehk veidraid aga minule siiski üliarmsaid killukesi, millest moodustub üks suur tervik nimega ELU.
Ei maksa väga paanikasse sattuda, kui keegi soovitab hetke nautida või päeva püüda ja endale tundub, et appi-appi-kuidas-ja-millal-ma-seda-teen. Suure tõenäosusega sa seda juba teedki (kas purgisilte kirjutades või pliiatseid värvi järgi ritta säädes või riietega diivanile tukkuma jäädes), lihtsalt sa ei ole sellele tegevusele silti külge kleepinud.
Me kõik oleme omamoodi veidrad. Meil kõigil on oma muinasjutt.
No comments:
Post a Comment