Hallitus juustu sees.
Õhtustes uudistes ministri selja taga Stenbocki maja pressiruumi väljapeetud kardin.
Mitmete põlvkondade eesti laste klassika - batoonikese „Pilveke“ kommipaber.
Sinililled Ööbikuoru nõlvadel.
Meie esimene auto, millega sai mõõdetud tuhandeid kilomeetreid Tartu, Tallinna ja Pärnu vahel.
Kõigutamatu järjekindlusega köögiaknast mööda sõitvad rongid. Mõnikord keerutavad üles värskelt sadanud lund, mõnikord tuhisevad läbi kolletunud lehtede, mõnikord läbi suvehommiku udu, mõnikord on puupüsti reisijaid täis, mõnikord ei paista valgustatud rongiakendest ühtegi hingelist.
Väikse blondi poisi silmad, kes seisab sadamakail ja vaatab kuidas läheneb katamaraan.
Matrikkel, mis sai ülikooliaastate jooksul otsast-otsani kõikvõimalikke hindeid täiskirjutatud. Siis oli see sinine, kas nüüd ka?
Facebooki päis, mille all ristuvad vanade tuttavate virtuaalteed.
Politsei vankumatud read hotelli ees, milles astub oma mõjuvõimust tulvil naiselikke samme Hillary Clinton.
Koolivormi pihikseelik vanal klassipildil – distsipliin, mille murdmine oli nii magus.
Kiri ’Estonia’ pjedestaalile astuva olümpiasangari dressil …. ja oma rahva silmades on uhkusepisarad.
Tänavasildid võõras linnas, mis annavad aimu, kus sa hetkel oled.
Teksad noorukite jalas, kes sõidavad vahtralehise autoga vabaõhukontserdile. Pääsemine lapsepõlvest.
Taevas. Piirideta avarus. Piiritus. Priius.
Nagu Nipernaadi.
No comments:
Post a Comment