Oktoobrikuine härmatis kuivanud kartulivartel, mis ootavad kartulivõttu. Töö aeg.
(Näiliselt?) turvaline keskpärasus, mis oma mõjuvõimu kinnitamiseks ei salli enda kõrval kirkamaid toone. Niikut’ Savisaare linnavõim. Ilmetu aeg.
Mõned viivud enne leeke jaanilõkkest immitsev suits. Pärjad pandi pähe ja siga vardasse. Pidutsemise aeg.
Sombune sügispäev, kui särts lambis ei kustu ja vihmapiisad peksavad vastu akent. Nukrutsemise aeg.
Edinburghi vanalinn. Kellegi teise aeg.
Põhja-Eesti paene pankrannik, mille vahelt niriseb alla pruunikas veenire, mille peal kasvavad erkrohelised toomingad ning mille kohal laiub sinine taevas, kus lendavad hallid haned. Looduse igavik.
Juuksenõelaga krunni seatud kiharad vanaema peas, kes puupliidi ääres küpsetab pannkooke mummuline põll ees. Laual lõhnab värske maasika toormoos ning kannus ootab külm piim. Õues lippavad lapselapsed – üks, kaks, kolm, neli …. igaljuhul tundub justnagu oleks neid terve polgutäis. Verandal istub vanaisa oma kiiktoolis, popsutab piipu ja loeb päevalehte. Kui lastepolk liiga ligidale hiilib, haarab ta hernepüssi ja asub elukogenult rünnakut tõrjuma. Nalja kui palju, pannkooke kui palju, unistusi kui palju. Unistuste aeg.
Asfalt Tondi tänavatel, mis on alati nii ühesugune. See asfalt võib kinnitada, et juhtub ka imesid - ühest nädalatetagusest spontaansest jalutuskäigust on saanud hasartne igapäevarutiin. Terviskõnd. Ei, ei ole kepikõnd, pigem nagu kepita kõnd. Aeg iseenda, mõtete ja asfaltiga. Sageli ka naabrinaise ja tema mõtetega. Tihedast päevagraafikust kerge liigutusega napsatud naabrinaiste aeg.
Nõukogudeaegsed fotod, paneelmajad, vanamehed Ülemnõukogu Presiidiumis ja naiste mantlid. Hall aeg, isegi hr.Petrone ütles nii oma raamatus „Minu Eesti“. Lapsepõlve aeg.
Laineharju murdev sõjalaev tormisel merel. Ootamise aeg.
Laev merel ... ka siis kui pole tormi. Ootamise aeg.
Aeg on hall.
Ka tuulevaiksel ööl.
No comments:
Post a Comment