Binkaminka poeke Ma olen suhtunud virtuaalmaailma kui mingisse teise, tavalisest maailmast erinevasse meediumi. Mulle meeldib võimalus luua päris oma mull. Kui füüsilises maailmas kulub selleks palju ja erinevaid ressursse (eelkõige aega), siis virtuaalmaailmas on kõik hulga kiirem ja lihtsam. Füüsilises maailmas pean arvestama rohkem oma lähedastega - neile ei pruugi meeldida rohelise-täpiline tapeet. Virtuaalmaailmas võin tapeeti vahetada iga päev.
Apple'nd Eve on mind pannud mõtlema, et äkki need ei olegi kaks omaette maailma vaid moodustavad terviku, kus ma hetkel elan. Nende kahe maailma vahel ei ole raudust ega piiripunkti..... Nii on ilus mõelda.
Alguses oli Polkovniku maailm, mis oli mässitud 7-kordsesse turvakilesse ja kinni pitseeritud. Polkovnik oli lihtsalt kasutajanimi Isetegija.net foorumis. Seejärel tuli Polkovniku Butiik, mis pani lumepalli veerema. Nii, kuidas said virtuaaltuttavatest virtuaalsõbrad ja siis juba ka PÄRIS TÕELISED SÕBRAD, on ka turvakile rebenenud ning sageli kõnnib tänaval Kadri asemel Polkovnik. On tekkinud suur hulk inimesi, kes ei tea (ja ei tahagi teada) midagi Kadrist, kuid kes teavad, kes on Polkovnik. Ja mulle see meedlib. Sest mulle meeldib mängida mõttega, et minu maailm ongi minu maailm.
No comments:
Post a Comment