2 April 2010

Udu hajumise tunnil koos veeloomaga

Istun Amazonase-laiuse Reiu jõe ääres kaldale tõmmatud paadisillal ja vaatan, kuidas udu hajub. On varahommik. Suur Reede. Saadan oma muremõtted suurveega allavoolu. Heledasse udusse mähkunud jõe ja puude sees eristub lepa ladvas istuv must vares. Linde on palju. Suudan eristada kuue linnu laulu, siis läheb lugemine sassi. Kiirevooluline suurvesi kannab endaga kaasa veel viimaseid jäätükke ning võitlusele alla andnud puunotte, oksi ja paadisildasid. Tegelikult oli see eile, kui Partsu paadisild minu silme all jääga kaasa läks. Õnneks jäi paarkümmend meetrit allavoolu suure remmelga oksa taha pidama. Seal see on siiani.
Tassis on soe tee tähendusrikka nimega "Nooruse allikas". Ivo juurest sain seda müstilist teesegu.
Järsku kostab teravam veevulin. Mulle läheneb mingi veeloom. Ujub kaldaäärses vees, tumepruun peanupp veest väljas. Ujub minuni, ta ei märka mind. Sukeldub. Näen, et tal on saba ja loom ise näib ka olevat keskmise krantsi suurune aga suht sihvakas. Nii umbes 70cm või pisut rohkem. Siis ilmub ta 5-6 meetrit kaugemal taas veepinnale. Ujub reipalt kiiret voolu trotsides üle jõe ja kaob mu silmist. Kes ta oli? Kas saarmas?

See loom tundus kagesti sedamoodi nagu on näha Ohutorjuja saarma pildil.

Pardipere maandub hommikusele jõele nagu vesilennukid. Vares ja part - kaks lindu , keda suudan kindlalt tänases hommikus eristada. Kõige selle linnusümfoonia keskel tunnen end ühtäkki nii lollina. Ilus kontsert aga kes laulab?

No comments:

Post a Comment

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...