Ootusärevus.
Laine loksub ja kuskilt kaugelt on kuulda saabuva laeva mootorite tuksumist. Laev sätib end hoolikalt kai äärde. Selles sättimises on tunda ettevaatlikust, pisut ehk ärevustki (kas ikka saab hästi) - nagu autokooli eksamil külgboksi tehes. Ja ongi kõik - ootamine on läbi. Fotomasin on jälle kodus.
Talt küsitakse, et kas ootamine on raske. Mis mõttes raske? Millega võrreldes on raske? Mitu kilo on raske?
Eesti on mereriik, mehed on aegade algusest merel käinud, naised on kaldal oodanud. Kord pikemalt, kord lühemalt, kord jäänudki ootama. See ei ole midagi erakordset, kuid sellegipoolest kohtab kaastundlikke pilke. Ei ole vaja. Uskuge või mitte aga isegi tänapäeval kohtab kogukonna mentaliteeti, kus abivalmidus ja mõistmine on normaale funktsioneerimise osa.
Ta oskab olla rõõmus ja tänulik selle üle, et majanaaber ei ole mingi suvaline võõras vaid lihast, luust ning hingega inimene, kes pakub abikäe, kui kotte ja kompse on auto kõrvale maha laetud "liiga palju". Rõõmus selle üle, et õhtune koputus uksel võib tähendada, et kõrval korteris on jahu keset kibekiiret kastme keetmist otsa saanud. Või, et kui piim poodi ununes, siis ta ei pea kogu oma pesakonda kokku pakkima vaid lükkab nad üle ukse. Ja lapsed... neid on teistelgi selles trepikojas. Mõnikord tekib tal tunne, et pisike killuke Bullerby'st on tänapäeva linnakeskkonda imbunud. Ons' see võimalik? Kui tahta näha, siis ehk ongi. Uskuge sellesse!!!
Natuke savi ja lõnga, mõni puupärl ka sekka. Kuu aega veel ja saabki kuusele riputada.
Tal pole fotograafia-alaseid eriandeid, esimesed arglikud katsetused tehtud-asjade jäädvustamisel.
Parimate soovidega kirjutas
Polkovnik
No comments:
Post a Comment