31 August 2012

Vabaduse tunne



Need pildid on suvisest üheõhtusest kodukohvikust meie õues. Kodukohvik oli minu jaoks näide vabadusest teha, mida hing ihkab ja süda soovib. Olen alati olnud seda meelt, et vabadus on habras haare ja seda tuleb kaitsta ja hoida. Aga kas me mõtleme, mis sügavam tähendus on vabadusel?

Ennast näiteks võttes võin öelda, et isikuvabaduse tunnetamine pole sugugi lihtne, see ajab segadusse. Teadvusse on kinnistunud juba kuskil algtasemel "turvalised" piirangud - nii ei saa, seda ei tohi, nii ei tehta. Kus on siis minu isiklik vabadus elada oma elu oma parima äranägemise järgi? (Loomulikult eeldusel, et sellega ei häiri ma kaaskodanikke ega keskkonda ning võttes vastutuse tagajärgede eest). Kui mul tuleb isu kohvikut pidada/mängida, siis ma võingi seda teha nüüd ja praegu. Nautida tegevusvabadust. Või kui mudilased hommikul on uimased ja mitte kuidagi ei virgu lasteaia hommikusöögi ajaks, siis kas pean iga hinna eest neid tagant utsitama ja iga päeva algust pingestama ("kähku, kähku, me jääme hiljaks" - kuhu hiljaks?  Mis siis juhtub, kui hiljaks jääme?) või võin otsutada, et lapsed lähevad lasteaeda siis, kui  nad on oma loomulikus rütmis üles ärganud? Ma võin sedasi otsustada, sest mul on vabadus seada enda elus reegleid vastavalt oma väärtushinnangutele. Otsustamine teatavasti tähendab erinevate argumentide läbikaalumist ja võrdlemist ja ei ole spontaanne tegevus. Põhjendus, et nii tehakse või nii ei tehta, on otsustamise juures üpris hädine ja ei oma tihti olulist sisu.

Isiku vabaduse (või isikuvabaduse) tunnetamine pole sugugi lihtne. Täieliku isikuvabaduse teadvustamine pole üldlevinud tava. Seda eriti meie ühiskonnas, kus on hiljaaegu toimunud palju suuri muutusi. See on ka loogiline - kui kogu ühiskond ühtäkki "vabaks hakkaks", läheks keeruliseks selle ühiskonna valitsemine seniste tööriistadega. Vabanemine võtab aega ja toimub pikkamööda nii, et sellega jõuaks kohaneda, sest vabadusega kaasneb vastutus. Ka inimene ise peab kohanema, sest piiramatuse tajumine võib katuse sõitma võtta. See on omal nahal läbi kogetud. Vabaduse mõiste avardumine ehk on üks olulisemaid muutusi, mis minus on toimunud siia, maale, kolides. Siin on rohkem võimalusi vaba olla ja vabaduse mõttest aru saada. Avar ruum, suurem looduse mõjuvõim, mis ei lase tekkida rutiinil, loob selleks soodsa pinnase. Õndsus olla hetke sees unustades ära kõik olnu.

Seetõttu pole mitte midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene naudib olemise vabadust, mängib mõnikord kohvikut või pagarit (ja võtab rõõmuga vastu väljakutse küpsetada kokteilipeo jaoks pavlova-kooki) ning mõnikord kasutab vabadust hoopis analüüse kirjutades, planeerides, strateegiaid kavandades.

Sa võid teha seda, mida soovid ja moel nagu soovid!
Mulle meeldivad jänesed ja koogid ja strateegiad. Nii lihtsalt on.


Kokteilipeo pavlovad. Foto: Grethe Rõõm, www.mugul.ee

Head fotot strateegaist ja planeerimisest ilma, et see sisaldaks liigset ja ebaolulist infot, ei suutnud oma varasalvest leida.

24 August 2012

Pildi sisse minek

Kui olin lõpetanud Laima juures koogisöömise fotode ja tema imekaunis lilleaias jalutamise fotode sorteerimise, valdas mind vastupandamtu soov panna kokku selline kollaaž - hiiglama pikad liiliad ja pisike Laima lillede vahel. Midagi oli selles kombinatsioonis tuttavlikku. Ähmane äratundmine jäi painama.




Ühtäkki meenus, miks kõik nii tuttav tundus...
John Tennieli  Alice Imedemaal raamatu illustratsioon "The Garden of Live Flowers"



 Siinjuures ei maksagi vist imestada, et Laima blogi pealkiri on .... Laima in Wonderland.






18 August 2012

Vähene makronaaž


Besee erinevates variatsioonides on selle suve lemmik. Mandli-besee küpsised sidrunivõidega. Hõrgud kui makroonid aga vähese makronaaži (munavalgevahusse mandlijahu ja teiste lisandite segamisel vahust õhu välja ajamine) tõttu ometi seda pole. Ei kvalifitseeru väliste parameetrite järgi, sest pole ühtlaselt nööpjad väikse koheva kraekesega nagu legendaarses Ladurée kohvikus. On hoopis koduselt lopergused ja pontsakad ent siiski hullupööra hõrgud - krõbeda kooriku ja õhulise, veidi niiske sisuga. Peenutsemata outfit'iga. Just sobilikud ritsikate sirinate saatel koduaknal maiustada, käsi katmas maniküür a'la Aed und Mets. Neid päris makroone ju nii süüa ei maldaks. Tahaks pitsistatud laudlina, portselantasse ja siidiseid käekesi. Huvitav, et ühele maiustusele on tekkinud nii tugev kuvand, mis paneb neid süües alateadlikult tundma ja käituma väljapeetumalt ja ehk edevaltki...
Makroon või mitte aga otsa saavad nad ühtviisi lubamatult kiiresti. Kui isu täis ei saanud, võib maiustada silmadega hõrgus magusas virtuaalmaailmas edasi.




12 August 2012

Kivid ja kännud


Olukorrad, paigad, inimesed, maailm - kõik on puhta armastuse ilmingud, selle osad.
Kui suhtume maailma ja iseendasse austuse, headuse, huvi ja tänulikkusega, siis kasvab ka puhas armastus.
Nii põnev, müstiline, salapärane on Maailma Lugu. Saame vaid arvata ja uskuda ning mõnikord ka kogeda, et nii see kõik võiks olla. Isegi osates olla pime Maailma Loo suhtes, siis ikkagi satub teele mõni kivi või känd, mis sunnib (kasvõi hetkeks) avama silmi.

Istun kännu otsas ja vaatan, kuidas sügis tasa tuleb. Nagu kõik muugi, tuleb ka sügis puhta armastusega. Ilus on ja nukker on ka. Suvine pillerkaar läheb, et varsti uuesti tulla. Vahepeal on tarvis endaga olla ja puhata.






8 August 2012

Võlumaa



Sügaval metsa sees on üks paradiisiaed. Seal kasvab maasikaid, vaarikaid, mureleid, kirsse, õunu, ploome, pirne, mitut värvi sõstraid, tikreid ja mida kõike veel. Isegi viinamarju. Ei puudu ka vana kase külge seotud võrkkiik, milles saab püüda heinamaa kohale langevaid õhtupäikese kiiri. Kõlab nagu unistus ainult, et see unistus on sinu ümber, mitte sinu sees. Saa sa siis aru, kus unistused lõppevad ja algab reaalsus...

Meenub jutuke ühest lemmikraamatust:

Unistamine

Unistuste maa on omapärane küberruum, virtuaalne reaalsus meie enda sees. Unistused viivad meid teistesse maailmadesse ja muudesse reaalsustesse, mis kokkuvõttes aitab meil igapäevast elu mõtestada. Unistamine on side meie alateadvusega, iseendaga. Seda tuleb hinnata. Ja nagu Debbie Harry targasti ütleb: unistamine on tasuta. Kas pole kummaline, et tegevust, mis moodustab suure osa meie elust, peetakse sageli tähtsusetuks? Unistused on meie olemise alus, need asuvad meie elu keskpunktis. Kuulake neid.




7 August 2012

On aeg maitsetaimed kuivama panna!


On tunda, et Venemaal põlluharimist ma õppimas pole käinud - põllupidamise kogemus tuleb üle kivide, kändude, sipelgapesade ja koera kaevikute. See-eest triiphoone edeneb rammusalt, justkui oleks keegi sinna kasvuhormooni külvanud. Tomatid on kui tammepuud ja basiilik kasvab paremini kui malts. Köiekanepist ma ei räägigi, see on leidnud tee taeva poole. Mis ma sellega peale hakkan?







6 August 2012

Metsvaarikad


Meie aasa tagant algab raiesmik. Veel möödunud aastal korjasime seal metsmaasikaid ja pohli. Sel kevadel oli juba näha, et noored haavad ja kased on end nii pikaks ajanud, et vaevalt maasikad enam laiutada saavad. Mis sinna võsa vahele nüüd enam ronida. Kuniks....
Jalutasime sõpradega kukeseene-mustika korjelt koju, kui Saale võttis suuna sinna võsa poole ja kilkas õnnest: "Metsvaarikad! Nii palju! Nii suured! Minu lemmikud!"
Olin arvanud, et metsvaarikad on paari "seemnemummukesega" kribalad marjad, mis iial ei kasva sellises mahus, et korilasel silma särama lööks.
Eelmisel suvel Võru turul sain aru, et metsvaarikaid on kusagil võimalik korjata moosikogustes. Vaarika-mustika moosi jaoks ei olnud kahju neid turuletilt osta. Sel aastal suundusin turule juba teadlikumalt, ootustega. Tundmatu vaarikamüüja oleks nagu ettenägelikult teadnud, milline küllus kodu lähedal ootams on ja küsis, et miks ma ise ei korja. Pigistasin siis huuled kramplikule sõnatule muigele, sest raske oli korilase usku inimesena tunnistada, et ma ei viitsi nii palju vaeva näha - et väikesed marjad, mis kasvavad ei-tea-kus ja tõenäoliselt hõredalt. Aga nüüd selgub, et olukord pole nii karm ja metsvaarikaid on võimalik korjata ka liitrite kaupa. Õndsus! Magus lõhn ja silme kõrgusel ümberringi punetavad vaarikavarred aitavad unustada kahtlase jalgealuse, millest need kahemeetrised taimed sirguvad, sest kõikse mahlasemad on marjad ikka kõige kohutavamates rägastikes. Olin vaarikatest hullumas ja korjamise kirg sai vabalt möllata. Tuli veel üks vaarikamoos.
Kõik muutub - mets ja arvamused kaasa arvatud.




Üks tähelepanek marjakorjaja varamust: kui oled suutnud enda sees langetada otsuse metsast lahkumiseks, satud kindlasti ennenägematult suure marjapuhma otsa.
Reegel toimib kõigi marjadega.


Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...