21 May 2011

Kaua tehtud...


See on habemega lugu...

Piltidel on üks pikaldane ja rahulik kleit, mille puhul on kõik kenasti ja tasapisi laagerdunud. Mõne asjaga lihtsalt läheb kohutavalt kaua aega.

Nagu korduvalt olen maininud, siis uhiuusi kangaid ma eriti ei osta. Kas ei ole ma leidnud õiget kangapoodi või on minu maitsemeel kuidagi isevärki, ent mõeldes lasteriiete ja koduse ninni-nänni õmblemisele, siis hea ja armas kraam on saadaval teise-ringi-poodides kõikvõimalike kardinate ja laudlinade näol. Tänuväärne taaskasutus on antud juhul lisaväärtus, mitte peamine põhjus.

2009.aasta sügisel alustasin selle kleidi tegemist. Näppisin vana ja viledaks pestud linast laudlina (mille hoogsa kasutuse jälgi varjasin roosa riidevärviga) ja otsisin mõtet, kas ja kuidas sellest kleit teha. Nüüd siis juba roosale laudlinale hakkas kõrvale lilleline ja tundmatu koostisega kitsas laua-runner. Seejärel lisandus üksik rohelise-ruuduline ülakardin.

Mulle kohutavalt meedlib kangajuppe silitada ja neid omavahel kõrvutada. Ma satun sellisest värvide ja mustrite teraapiast kirgastavasse vaimustusse, näen kuidas üksikud killud omavahel klappima hakkavad ja võimendavad teineteist. Kangakirstu sisu kohta on mul peas palju erinevaid kombinatsioone aga kahjuks ei suuda ma leida piisavalt motivatsiooni ja vaba aega, et leitud värvi ja mustriharmoonia jõuaks ka mingi tarbimisväärtusliku eseme seisuseni.






Peale nauditavalt pikka sobitamist olid kleidi põhikomponendid koos, sai hakata õmblema. Jõudsin valmis seelikuosa... Sain aru, et olematu lõike järgi õmblema hakates võib tulemus silmnähtavalt liiga suur saada. Seega, pole ju valmimisega kiiret. Lisaks oli vana ja viledat linast kangast ülimalt halb õmmelda - kangakiud on jäigad ja tihedalt koos, retro-õmblusmasina nõel lihtsalt surus end toore jõuga neist läbi, jättes endast järele kenakese augurea.

Aasta hiljem, 2010 lõpu poole aina sagenes selle pooliku töö väljatõstmine ja siis jälle tagasipanemine. Kuniks paar kuud tagasi oli saabunud õige hetk asi lõpule viia. Passe-osa õmblemine oli võrreldes vileda linasega juba puhas lust. Ruudulisel kangal saab ju kõik kenasti triipumööda sirgeks rihtida. Ei, ma ei ole lahti saanud kroonilisest perfektsionismitõvest ... ravi suhtes resistentne... Eraldi eesmärk oli detailid omavahel mustrisse ajada. Pole piisavalt sõnu kirjeldamaks seda paisunud uhkusetunnet, kui traksid nagu valatult ja ruutumööda teise detailiga klappima hakkavad (see vääris eraldi pildile püüdmist, eksju?!). Ma ise olin selle üle nii õnnelik, nüüd hiljem hakkan juba ära harjuma :)






Ja ega seal rohkem suurt teha polnudki, kui lukk ja nööbid ette. Vot, nööbid on ka minu jaoks ühed äraütlemata olulised detailid. Ei tõuse mu käsi ükskõik-millist nööpi ette õmblema. Seekord siis kohe mitmekaupa koos.

Kleit sai valmis vist veebruaris aga ega teda siis seepärast veel pildile ei saanud. Ootas, kuniks tuli tegemisele Ilusa Eesti maikuu lugu, kuhu see kleit sobis imehästi. Pildimaterjal neil puhkudel ikka Roosamammalt.

Nüüd siis lõpuks saan projektile punkti panna ja pikaldase toimega kleidi ka veebikroonikas fikseeritud.
Tehtud!

Ent siiski-siiski... mul on tunne, et neile piltidele tuleb veel järg...

19 May 2011

Vantsu


Tema on Vantsu. 2-kuune Jack Russel terrieri kutsikas. On meie pere liige eelmise pühapäeva õhtust.

Kõik algas sellest, et peale maale kolimise otsust kerkis päevakorda ka loomade teema. Et kui maal, siis ikka kohe nagu päriselt maal. Huvitaval kombel moodustasid potentsiaalsete loomade nimekirja k-ga algavad loomad - koer, kass, kanad, küülikud, kits. NB! jutt on ideest, milliseid loomi oleksime me valmis "haldama". Siinkohal pole üldse juttu ajafaktorist. Nagu unistustele kombeks, on nad meie peas tähtajaga "kunagi". Eriti need nimekirja tagumise osa tegelased.

Esimesena tundus mõistlik kätt harjutada kassi või koeraga. Kuna kassi osas peab Polkovnik veel Leitnandit töötlema, siis esmavalikuks sai koer. Õnneks on meie arusaamad koerast päris sarnased ja siledakarvaline terrier on selle parim väljendus. Hõikusin näoraamatus, et kas kuskil on sedasorti kutsikaid tulemas ja selgus on ongi. Ja siis edasi tuli mängu tagasi "kunagi", sinna aktiviteet rauges.


Möödunud pühapäeva õhtul helitsas Kadi, et tulgu me lihtsalt kutsasid vaatama, pesakond on veel koos ja nad olevat maru vahvad niisama lastele pühapäevaõhtuseks lusti tekitamiseks. Läksime. Edasi käis kõik väga kähku (hoolimata minu punnimisest, et ei ole ju vaja selle otsusega kiirustada ja äkki ootaks ikka kolimise ära). Kahe tunni pärast oli koer juba meie kodus.

Jälle see kärsitus. Enne taimekastid, nüüd siis juba loomad ka elutoas.

Fotoreportaaž sellest, kuidas Vantsut pildile püüti:

17 May 2011

Kolimise jutud - vol II. Linnalilled


Istun oma koduse töölaua taga ja klõbistan klaviatuuril. Õhtupäike maalib eemal paistvad Tallinna südalinna tornid kuldseks. Vihmavärsked päevad. Eile õhtul kõrgusid üle linna kaks vikerkaart (Tallinna lahel olla nähtud koguni nelja vikerkaart!). Nädal tagasi oli veel ülekaalus raagushall, nüüd siis ereroheline.

Linnakevad...

Kui lilled, siis poest või turuletilt; kui õue minek, siis kingadega; kui lind, siis tuvi; kui söök, siis sushi. Sääski ja puuke pole. Linnaelul on oma võlud ja ahvatlused. Moodne, kiire, mugav, efektiivne, edasipürgiv. Mulle need aspektid meeldivad. Kõnniteel sõidab tilluke tänavapuhastuskombain ja härrad saavad lakk-kingadga käia kuni suure lumeni. Ürgloodus surutakse sobivatesse raamidesse.

Uudishimu, lennukad jooned ja (mõtte)töö teevad täna võimalikuks asjad, millest eile ei osanud undki näha ja homme võimalikuks asjad, milleni täna mõte ei küündi. Inimene otsib uusi lahendusi veel mugavamaks ja kiiremaks eluks.


Töölaua kõrval aknalaual rohetavad külvikastid. Lille-lasteaias sirguvad levkoid, lavendlid, mingisugune kannuseline, lillherned. Töölaualt kostuv klahviklõbin väetiseks noortele lehtedele... Linnalilled. Minu linnalillede märksõnaks on kannatamatus ja kärsitus, mis ei lasknud oodata, kuni päriselt Rõugesse kohale jõuame, et siis juba sajaga teise elurütmi sukelduda. Nii ongi korteri aknalauad vallutanud potipõllumajandus. Ülemistel piltidel on paari nädala tagune seis ning levkoide vahelt sirgunud üllatuskülaline - kõrvits. Alumistel piltidel on kõrvitsa hetkeseis - kaks nädalat veel ja siis saavad taimed oma kohale.

Hoidun vastandamast linnaelu ja maaelu. Üks pole võimalik teiseta. Maal on hea elada aga see ei pea tähendama suundumist rehielamuaegsesse ühiskonda. Minu jaoks ei tähenda maaelu välikäimlat ja kapseldumist minevikku. Vastupidi - elu maal võib olla hoopis kõva samm innovatsiooniredelil ülespoole.

Kuigi hetkel on see juba päris tavapärane, oli siiski veel lähiminevikus näiteks veebipõhine distantstöö ettekujutamatu. Risti-rästi nähtamatud võrgud, lained ja ühendused teevad uskumatuid imesid ja liigutavad suuri asju. Hea sõber sadade verstade tagant käib hommikuti sinuga Skype'i abil virgumisjutukesi pajatamas ja füüsilise kokkupuute puudumine on seejuures pisiasi. Emmata ei saa aga kõik olulised uudised saab koos elava esitusega vahendatud.

Mikrod, nanod, gigad ja megad teevad võimalikuks selle luksuse, et lähed kilometraažilt küll eemale aga sinu sotsiaalsed ja töised suhted säilivad. See on väga mõnus vabaduse tunne, kui avastad, et ei pea valima elukohta töö asukoha järgi vaid töö tuleb sinuga kaasa, kuhu iganes soovid minna. Täiesti kindlalt usun, et see trend kogub hoogu ja mõtlemise piirid avarduvad sedavõrd, et enda elu puudutavaid otsuseid tehes on meil järjest vähem ruumilisi ja tehnilisi piiranguid. Kunagi on aeg, mil' sedasorti ruumiline vabadus on sama elementaarne kui näitkes sõna ja mõttevabadus. Teistmoodi mõtlemine.

8 May 2011

Pink Floyd - Mother

Ma püüan planeerida ette jutte, millest siin blogis kirjutada aga enamasti saavad teoks hoopis ootamatud inspiratsioonipuhangud ning minu postituste-mustandite rivi kahaneb vaevaliselt. Iga lugu ootab oma aega isegi, kui kronoloogiliselt näib õige aeg juba möödunud olevat. Nii ootavad oma parajat hetke aknalaua lille-lasteaia ringvaade, Ilusa Eesti maikuu loos paistvate kleitide saamislood, mõned mõtted patsidest, eilne Eesti ringsõit jne jne.

On blogiöö. Teadsin pikalt, et tänasel emadepäeval tuleb postitus üles panna. Kaalumisel olid mitmed mõtted. Aga nii nagu tavaliselt, toob tuul uue mõtte. Mõned päevad tagasi tuletas hea sõber meelde sõnaühendi Pink Floyd. Ja eelmainitud ringsõidul sattus ka plaadilt kõlama üks selle bändi lugu - 'Mother'. Minu jaoks ajatult hea laul, mida on mõnus väiksemate-pikemate pauside järel taasavastada. Teatavasti on see üks 'aaria' Pink Floydi rokkooperist 'The Wall'.

Mother, do you think they'll drop the bomb?
Mother, do you think they'll like this song?
Mother, do you think they'll try to break my balls?
Mother, should I build the wall?
Mother, should I run for President?
Mother, should I trust the government?
Mother, will they put me in the firing line?
Is it just a waste of time?

Hush now baby, baby, don't you cry
Momma's gonna make all of your nightmares come true
Momma's gonna put all of her fears into you
Momma's gonna keep you right here under her wing
She won't let you fly, but she might let you sing
Momma's gonna keep Baby cozy and warm
Ooooh, Babe
Ooooh, Babe
Oooh, Babe, of course Momma's gonna help build the wall

Mother, do you think she's good enough
For me?
Mother, do you think she's dangerous
To me?
Mother will she tear your little boy apart?
Mother, will she break my heart?

Hush now baby, baby, don't you cry
Momma's gonna check out all your girlfriends for you
Momma won't let anyone dirty get through
Momma's gonna wait up until you get in
Momma will always find out where you've been
Momma's gonna keep Baby healthy and clean
Ooooh, Babe
Ooooh, Babe
Oooh, Babe, you'll always be Baby to me

Mother, did it need to be so high?


Kui esiti meeldis mulle selle loo meloodia, siis nüüd on hakanud pärale jõudma ka loo mõte. Seinade ehitamine inimeste vahele. Kas ema ehitab äkki liiga kõrge seina oma laste ümber? Kas liialt oma lapsi kaitsta püüdes isoleerime nad maailmast? Kui kõrge siis sein peab olema, et oleks turvaline aga mitte liiga turvaline?
Mõned postitused tagasi oli analoogne teema mul hambus. Kuivõrd on minu enda puhul lastele turvalisema elukeskkonna loomise egiidi all (sest mina tean, kuidas on hea ....) tegu hoopis seina ehitamisega???

Vastuseid ei tea. Vastuseid polegi.
Tean vaid, et ei taha, et lapsed küsiksid kunagi: 'Mother, did it need to be SO high?'
Seega tuleb kasvõi pisemal määral oma arvamustes heast ja halvast kahelda...

3 May 2011

Poliitiline närv on pingul


Horse Humor, originally uploaded by Sco†† C. Hansen.


Olen tolerantne inimene. Püüan teadlikult hoiduda mõtteviisist 'minu arvamus ja vale arvamus'. Isegi, kui kellegi/millegi olek või tegutsemine või sõnamine ei ole minu vaatepunktist just see kõige parem variant, siis annan endale aru, et see on kõigest minu vaade, mitte tõde. Üks vaatenurk väga paljudest.

Meenub hiljuti ühes loengus kuuldud Linnar Priimäe sõnaseade inimmõtlemise kohta: "Suure osa mõtlemisest sooritame imaginaarse mõtlemise režiimil." Me paneme kuuldud-loetud sõnu, mis on oma olemuselt kokkuleppelised, oma konteksti ja niiviisi kujundame peas mingi nägemuse kuuldust-loetust. Lihtne näide sellest samast loengust. Mis sulle mõttesse kangastub, kui öeldakse 'hobune'? Kas see on täpiline hobune, mida Pipi kätel hoiab või on see niidul traaviv must täkk või on see tallis heinte vahel aurava ninaga vasikas või on see hoopis künnihobune või tuttidega tsirkusehobune? Sõnu ja kirjeldusi lisades saab kujutluspilti täpsemaks muuta aga päris lõpuni ühesugust kujutlust on peaaegu võimatu luua. Inimeste kogemused ja taust on niivõrd erinevad.

Ja nii saangi anda hinnanguid ainult ühest võimalikust vaatenurgast ja samas võib see vaatenurk muutuda vastavalt sellele, kuidas lisandub täpsustusi ja uusi teadmisi. Samal ajal austan teiste arvamusi ja nägemusi.

Ka poolitika küsimustes olen põhimõttel, et soovi korral saan ma väljendada oma arvamust aga mitte kritiseerida teiste omi. Arvamuse- ja mõttevabadus on väärtus, mida peame hoidma, see on demokraatia aluspõhimõte. Kui suurem osa pealinna kodanikke usaldab endid esindama ühe erakonna, siis see on selle hetke tõde. Selline on arvamuste jaotus ja keegi ei saa öelda, et see on vale.

Aga on asju, mille suhtes ma salliv olla ei saa. Võimu kuritarvitamine, valetamine, heade (kirjutamata) tavade rikkumine, valskus, vastutustundetus. Ma ei kritiseeri praeguse linnavõimu poliitilisi vaateid aga minu kannatus on päris piiri peal selles osas, KUIDAS oma vaateid ja võimu realiseeritakse. Mõnikord on ikka nii häbi kohe.....

Tundub, et viimase aasta ja kuude Tallinna linnavalitsemise stiilinäidete valguses, on minu kannatlik meel päris otsakorral. Miks muidu võtsin vaevaks need read siia kirjutada. Mul on iseäranis hea meel, et minu tööga välja teenitud maksutulu edaspidi nii vastutustundetult ei kasutata. Loodan, et Rõuge vallas saan näha hoopis teistsugust võimu realiseerimist. Poliitiline närv saab puhata.
Jah, ma loodan seda.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...